nii väljast kui seestpoolt vaadatuna
Nii nagu käsitöölised ja kunstnikud, nii sõltuvad ka juuksurid oma töös sellest materjalist, millega nad töötavad. Juuksekarva kui materjali hindamisel tuleb arvesse võtta mitmesuguseid tegureid.
Juuste loomupärased omadused:
- juuste tugevus
- juuste mass.
Keemiliste (blondeerimine, värvimine, keemiline lokkimine) ja mehaaniliste (kammimine, föönitamine, koolutamine) tegurite mõju:
- need tegurid mõjutavad juuste struktuuri, kusjuures see mõju suureneb koos juuste pikkusega.
- nendest asjaoludest tuleb lähtuda ka järelduste tegemisel, nt õige preparaadi valikul.
See milliste omadustega on kliendi juuksed, tuleb välja selgitada diagnoosi abil.
Juuksed kui töödeldav materjal –
tüvedest otsteni
Juuksed ei erine mitte üksnes oma loomulikelt omadustelt (tihedad/tugevad, peened/pehmed), vaid nende omadused muutuvad ka piki juuksekarva tüvedest otsteni. Mida vanemad (pikemad) juuksed, seda suuremad on erinevused nende ulatuses. Mitmesuguste mõjutuste toimel eraldub aja jooksul osa juuste kutiikulast (koorendkihist). Harvad pole ka juhud, mil üle poole kutiikulast, mis juuste tüvede piirkonnas veel säilinud, on otstel juba kadunud.
Selles on tihti süüdi sage juuste pesemine ja kuivatamine froteerätikuga, kammimine/harjamine ning föönitamine/koolutamine, samuti ultraviolettkiirgus.
kiududest molekulideni
Juuksekarv koosneb targasti koostatud ja üksteise sisse paigutatud järjest peenematest kiudude süsteemist.
Suurema osa juuksekarvast võtab enda alla kiududest koosnev tüvi (cortex). Tüvi koosneb juukse bioloogilise ehitusmaterjali – sarvestunud kiudrakkudest. Nende rakkude lähemal uurimisel spetsiaalse mikroskoobi abil tuleb nähtavale tema seesmine kiudude struktuur – mikrofibrillid. Kui mikroskoobi pilti veel suurendada, tulevad nähtavale üha peenemad kiudude struktuurid. Lõpuks jõutakse välja juukse sarvaine keemiliste komponentide ehk makromolekulideni. Need on väga suured molekulid (võrreldes tavalistega) ning neil on spiraali (heeliksi) kuju.
Kiududele on iseloomulik, et nende spiraalikujulised makromolekulid on grupeeritud range korra järgi. Teaduses nimetatakse sellist kristallidele sarnast korrastatust α-heeliksi vormiks. Seetõttu võib juukseid vaadelda kui osaliselt kristallilise struktuuriga materjali.
Selle kristallilise keratiini kõrval leidub juuksestruktuuris veel teine keratiini alaliik, mille makromolekulid ei ole nii rangelt korrastatud ja mida võib seepärast nimetada amorfseks keratiiniks.
Kaasaegse teaduse seisukohalt toimuvad just nendes piirkondades keemilisele sirgendamisele/lokkimisele aluseks olevad keemilised protsessid ja muutused.
valgud ja disulfiidsidemed
Juuste keratiinaine koosneb valkaine keratiini makromolekulidest. Eelnevalt sai selgitatud, et keratiinaine esineb juustes kahes erinevas korrastusastmega vormis:
- korrastamata e amorfne vorm (tihedam)
- korrastatud spiraalne α-heeliksi vorm.
Keratiinvalgud koosnevad allühikutest – aminohapetest – mis on üksteise külge seotud nagu ketilülid. Üks nendest aminohapete liikidest - väävlit sisaldav tsüstiin – on võimeline moodustama valgukettide väävliaatomite vahel kaksiksidemeid e disulfiidsidemeid, mille tulemusena need ahelad seotakse üksteisega võrgutaolisse struktuuri.
Proteiinide amorfsetele aladele on iseloomulik, et need väävliaatomite ristsidemed esinevad suhteliselt tihedalt, mistõttu on tihedam ka nende poolt kokkusõlmitud võrkstruktuur kui seda on spiraalse struktuuriga piirkonnad.
Viimased on aga seevastu seotud stabiliseerivate vesiniksidemetega (ja asetsevad kristallilise struktuurina), mis annavad neile kristallisarnased omadused. Sattudes kontakti veega, punduvad korrastatud struktuuriga alad tugevasti, samal ajal kui korrastamata struktuuriga aladele vesi peaaegu juurde ei pääse.
Kolmas molekulseoste liik, mis juuksestruktuuri ümberkujundamisest osa võtab, on soolasidemed. Need seosed võivad laguneda vee ja aluste toimel.
Kasutatud allikad:
A. Soonberg. (1998). Juukseehitus. (koolitusmaterjal)